Mälestusi oma elust

Seitsme aastaselt pani ema mu algkooli. See oli üldhariduslik algkool, kuid asus Tallinna Jumalaema Kaasani pühakuju kiriku majas. Nüüd seda maja enam ei ole. See oli väga väike ja vaene kool, kõigest kolme klassitoaga. Maja ülakorrusel elas vaimulik, hallipäine auväärt isa Vassili Kamenev, kes oli Kaasani kiriku esipreester ning andis meile koolis usuõpetust. Vahetunnid veetsime aias, mis seda pühakoda ümbritses. Nii et kirik oli alati ligidal. Selles ilmalikus õppeasutuses oli kombeks enne Ülestõusmispühi kogu kooliga paastuda. Laatsaruse laupäeval käisime siis pihil ja Armukarikal. Laulmisõpetaja õpetas meid laulma “Olgu mu palve...” ja “Taeva väehulgad nüüd nägemata teenivad...”. Me laulsime ennepühitsetud andide Liturgial. Nendele teenistustele tulin tihti koos isaga... Pihtisime täie teadlikkusega. Paljud kirjutasid oma patud isegi üles, et midagi ära ei ununeks. Vaimulik võttis meid pihile kiirustamata ega muretsenud selle pärast, et aega ei jätku.

Neeva Aleksandri kalmistul, kus meie perekonnal on suur hauaplats, mainis kord üks mu sugulane isa Vassilile, et ma tahaksin kirikus teenistuse juures abiks olla. Järgmisel laupäeval olin kirikus; mäletan, kuidas värises mu süda mõtte juures, et isake mu altarisse kutsub.

Kuid päris alguses, nagu ma nüüd mõistan, tabasid mind ka suured kiusatused. Meie, altaripoistega esipreester eriti ei tegelenud. Kõige vanema poisi ülesandeks oli määrata, millises järjekorras keegi teenib. Kord, kui ma lootsin väga, et saan koguöisel jumalateenistusel õlitamise juures abiks olla ning et mulle antakse selleks puhuks selga stihhaar (esimene pühadest rõivastest), milles ka isa mind näeb, andis vanem poiss selle ülesande kellelegi teisele. Mul jäi sellest okas hinge. Kuid see ei kõigutanud sugugi minu püüdlemist Issanda altari poole. Nagu ma praegu näen, on mu kannatust nii mõnigi kord elus tähtsate kavatsuste täitumisel proovile pandud.

Hiljem, kui ma olin saanud juba aimu, kuidas kirikus teenitakse, tekkis mul soov sattuda metropoliit Aleksandri juurde; selle teostumiseks võtsin isegi üht-teist ette. Kuid mul ei õnnestunud oma eesmärki saavutada, sest juba tookord eelistas metropoliit Aleksnder eestlastest altariteenijaid.

Hiljem kehtestati meil altaris teenimiseks kindel järjekord ning kuidagi iseenesest vaibus minu ärevus selle üle, et mul ei õnnestu piisavalt sageli tähtsate jumalateenistuste juures abiks olla. Meile õmmeldi uued stihhaarid ja me teenisime.

Peale 1937. aastat, kui piiskopiks pühitseti Narva vaimulik Pavel Dmitrovski (Kaasani kirik allus aga Narva piiskopkonnale), teenisin ma tema juures. Ja jäin kuidagi tema juurde pidama, eriti kui valitseja Pavel sõja ajal Narvast Tallinnasse evakueerus. Minust sai tema alaline ipodiakon (see on piiskopi abiline jumalateenistuste talitamise juures). Praegu näen ma erilise selgusega neid katsumusi, mis mind tookord kurvastasid.

Seejärel tuli sõda ja saksa okupatsioon, kui mu eakaaslased kõik saksa sõjaväkke võeti. Mina olin sõja puhkedes Kaasani kiriku juures, tegin seal mingeid abitöid. Sealjuures avaldasid mulle suurt mõju kooli usuõpetuse tunnid. Algul oli meie usuõpetajaks isa Vassili Kamenev, seejärel aga tuntud preester Ossipov, kes pärast sõda ütles lahti nii Kirikust kui ka usust. See kurb lugu Ossipoviga jäi kõigile meie linna usklikele hinge. Usuõpetust andis ta väga huvitavalt, põhjalikult ja tõsiselt. Gümnaasiumi vanemates klassides oli usuõpetajaks isa Joann Bogojavlenski, teoloogilises mõttes väga hea ettevalmistusega õpetaja. Ossipov oli selleks ajaks juba sõjaväkke võetud.

Koolis oli meil kogu õppetöö ajal iga päev ühine palvus. Pilkavat suhtumist usku õpilaste hulgas küll polnud, ent erilist entusiasmi ka mitte. Mulle on meelde jäänud üks väga positiivne ja ootamatu episood. Kord Suure Paastu ajal palus üks õpetaja, kes armastas väga nalja teha ja kelle religioossusest me midagi ei teadnud, peale hommikupalvust kõikidelt andeks. See oli tehtud väga kristlikult ning avaldas meile sügavat muljet.

Õpetajad olid väga erinevad. Meie 19. kooli direktoriks oli uskmatu inimene; palvusele tulles ei löönud ta kunagi risti ette. Aga selle kooli usuõpetuse õpetajate seas leidus väga usklikke inimesi.

Niisiis, 1943. aastal lõpetasin ma gümnaasiumi. Ning kogu selle aja olin ma olnud kiriku juures.

Et ma ei satuks saksa sõjaväkke, vaid jääksin kiriku juurde edasi, saadeti mind Riiga, kus elas Moskva patriarhaadi eksarh, Vilniuse ja Leedu metropoliit Sergi. Ta otsustas mu saata Petserisse. Elasin kaks-kolm kuud kuuletujana Petseri kloostris, seejärel aga kolisin tagasi Tallinna. Narva oli selleks ajaks juba nõukogude vägede käes, Narva ülempiiskop Pavel viibis aga Tallinnas ja pidas kogu aeg jumalateenistusi. Neeva Aleksandri Katedraal oli suletud. Valitseja Paveli alluvuses oli neli kirikut – Nikolause, Siimeoni, Kaasani ja kalmistukirik (mis hiljem puruks pommitati). Ülempiiskop teenis kordamööda kõigis neis kirikutes ja meie olime talle abiks. Ta avaldas mulle väga suurt mõju kui kristlane ja kui ülemhingekarjane. Ta oli sügavalt usklik ja südamlik inimene, kasinusepidaja, sädelev jutlustaja. Selsamal ajal oli kalmistukiriku esipreestriks isa Rostislav Lozinski. Suhtlesin ka temaga väga palju. Veel suhtlesin tihedalt isa Joann Bogojavlenskiga, tulevase piiskop Issidoriga. Ta armastas vestelda teoloogilistel teemadel.

1945. aastal toimus Moskvas patriarh Aleksius I-e valimine ning sellest võttis osa ka ülempiiskop Pavel. Teda saatsid isa Joann Bogojavlenski ja preester Ossipov, kes oli piiskopkonna valitsuse sekretär. Koos Valitsejaga olin ka mina Moskvas sellel kirikukogul.

Viibisin ka kirikukogu istungitel ja suurel kontserdil – jõudsin igale poole. Siis nägin ka esimest korda Moskvat. Jelohhovi Katedraalis peeti pidulikke jumalateenistusi, aga kirikukogu istungid toimusid Sokolniki Ülestõusmise kirikus. Seal tutvusin ka paljude huvitavate inimestega.

Meiega ühes võõrastemajas elas Leningradi kirikukoori regent Konstantin Fedotov. Ta saatis metropoliit Grigorit. Kui aeg vähegi lubas, õpetas ta mulle kirikulaulu. Hiljem sai temast Leningradi Vaimuliku Seminari lauluõpetaja. Mina astusin sellesse seminari 1947. aastal.

1945. aasta veebruaris saabus Tallinnasse metropoliit Grigori, et taasühendada meie Eesti Kirik Ema-Kirikuga. Valitseja Pavel oli aga haigestunud ning seepärast toimus taasühinemine ilma temata. Peale Valitseja tervenemist jätkasin tema juures teenimist ipodiakonina. Juulis ma abiellusin ja kuu aja pärast pühitseti mind diakoniks. Ka diakonina teenisin Kaasani kirikus.

Minu diakoniteenistus kestis ühe aasta. 1947. aastal määrati isa Joann Bogojavlenski Leningradi Vaimuliku Seminari rektoriks, Ossipovist sai aga seminari inspektor. Mina asusin seminari õppima. Isa Joannil suri varsti abikaasa ning ta pühitseti Tallinna piiskopiks. Seminari astudes määrati mind kohe koos suure grupi teiste õpilastega kolmandasse klassi. Ühes minuga astus seminari ka meie praegune patriarh. Kui valitseja Issidorist sai Eesti piiskopkonna valitsev ülemhingekarjane, pani ta mulle ette jätta seminari päevane õppevorm ja pühitses mu 8. veebruaril 1948 preestriks; nii ma läksingi üle kaugõppesse. Sealjuures tabasid mind jälle, nagu kunagi lapsepõlves, teatud katsumused. Valitseja Issidor oli juba otsustanud mu preestriks pühitseda, ent jäi siis paljudeks nädalateks haigevoodisse ega saanud teenida, ning jälle, nagu kord lapsepõlves, viibisin viis nädalat rahutus ootuses ja hakkasin norutama, arvates, et pole vääriline preestriks saama. See oli minu jaoks suureks kiusatuseks.

Samas tekkis kohe ka küsimus, kuhu mind preestrina teenima suunata. Katedraali vanem soovis, et ma teeniksin seal teise vaimulikuna. Sel ajal oli katedraalis ainult üks preester. Mina aga oleksin tahtnud oma kogudust. Mulle pakuti Haapsalut. Tookord olin ma arvamusel, et ei oska piisavalt eesti keelt, Haapsalus oli aga eesti kogudus. Arvasin, et mul saab seal raske olema ning tahtsin hoopis Pärnusse. Aga Valitseja oli kõigutamatu ning määras mu ikkagi Haapsallu. Ja nii tuligi mul seal teenima hakata. Asja tegi raskeks veel seegi, et eestlaste ja venelaste suhted selles koguduses olid pinevad. Need kaks ja pool aastat, mis ma Haapsalus teenisin, olid aga minu jaoks väga vajalikud.

Sõjaeelsel ajal koosnes Haapsalu kogudus eestlastest ja eestistunud venelastest. Vaimulikeks olid seal olnud põhiliselt eestlased. Aeg-ajalt tuli ette isegi venevastaseid meeleolusid. Sõja ajal kogunesid sinna kokku vene inimesed Petserist ja Narvast, preestriks oli aga eestlane, kes ei osanud sõnagi vene keelt. Venelased olid väga tänulikud sellegi eest, et köster luges, olgu või kehvalt ja aktsendiga, kiriku-slaavi keeles.

Selleks ajaks, kui mina Haapsallu saabusin, oli seal juba arvukas vene kogudus. Haapsalus paiknesid nõukogude sõjaväeosad, sõjaväelaste perekonnaliikmed – vanaemad ja emad käisid aga kirikus, nii et enamus koguduseliikmeid olid juba venelased. Eestlasi jäi järjest vähemaks ja needki olid enamasti vanad inimesed. Kuid nad jälgisid väga kiivalt, et teenistused oleksid eestikeelsed. Seepärast oli see väga raske aeg, ent minu jaoks ka väga õpetlik. Ja kui ma sealt siis ükskord Vologdasse sõitsin, põhjuseks minu naise Haapsalu niiskest kliimast tekkinud haigus, jätsime väga liigutavalt hüvasti. Mul on alles minu koguduseliikmete lahkumiskiri ja kell, mille nad mulle kinkisid. Ühtviisi südamlikult jätsid minuga hüvasti nii venelased kui ka eestlased. Kui ma aasta pärast Vologdast Haapsallu templipühale sõitsin (koguduses oli siis juba eestlasest vaimulik), võtsid mind jaamas vastu eestlased. See oli märgiks, et mõningane rahvuslik vastasseis oli kadunud.

Nii lõppes minu preestriks olemise esimene periood. Algas teenimine Vologdas, kus mind ka arreteeriti ja mõisteti süüdi paragrahv 58-10 I osa alusel.

Vologda on põline mungaelupidamise paik, kus eriti enne Katariina II-e valitsusaega leidus arvukalt kloostreid. Kui paljud neist likvideeriti, jäid nende asemele kirikud ja kogudused. Ka mõned kloostrid säilisid. Kuid mungaelupidamise vaim oli ka minu ajal Vologdas täiesti tajutav. Näiteks Nurma Sergi klooster ei olnud säilinud, Obnori Paveli klooster aga seisis pikka aega. Nõukogude ajal korraldati nende kahe kloostri kirikust ristikäike sellesse paika, kus Sergi ja Pavel olid kunagi kord aastas vaimulikuks vestluseks kokku saanud.

Mul tuli viibida paljudes külades, kuhu mind kutsuti mitmesuguseid kirikutalitusi pidama. Oli kohti, kus oleksin tahtnud tihedaminigi viibida, aga ei jõudnud. Vologda lähedal on Sokoli linn, Petšatkino, Sorokovoi Zavod... Kodudes olid peaaegu kõikjal ikoonid. Neis paigus kohtasin ma ka vaimulikus elus väga kogenud nunnasid. Nägin väikesi koduseid nunnakogudusi, kust võis leida ka vaimulikke juhendajaid. Tolleaegsetest Vologda nunnadest mäletan ema Kapitolinat, meie kalmistu peakiriku altariteenijat. Vestlesime temaga tihti vaimulikust elust. Meie kiriku esipreestriks oli väga hea ja kogenud isake, Vologda piiskopiks aga valitseja Gavriil, kes oli tulnud Hiinast, neist paigust ja nende venelaste juurest, kes peale revolutsiooni olid pagenud Hiinasse. Nende “hiinlaste” hulgast on pärit ka kuulus, hiljuti Ameerikas uinunud ning paljude poolt pühaks peetud San Francisco peapiiskop Joann (Maksimovitš).

Piiskop Gavriil paistis silma sellega, et järgis rangelt kirikuteenistuste ettenähtud korda. Jumalateenistused olid väga pikad. Ta ise tuli kirikusse iga päev hommikul ja õhtul. Elas kiriku ligidal. Teenistusi peeti meie kirikus iga päev. Väga palju oli ka kirikutalitusi. Päeva jooksul võis olla kuni sada ristimist. Oblastis ei olnud peaaegu ühtegi tegutsevat kirikut. Meie katedraalis peeti kahte Liturgiat – varajast ja hilist. Huvitav, et varajasel käis alati rohkem rahvast kui hilisel. See on Vologda vana traditsioon.

Meie kirikus peeti muidugi ka jutlusi, aga mingil muul kombel usklike poole neil nõukogude aastail pöörduda ei tohtinud. Jutlustas nii ülemhingekarjane ise kui ka preestrid, kes tegid seda varajasel Liturgial. Jutlus oli ka laupäeva õhtul koguöisel jumalateenistusel. Igal kolmapäeval lauldi palveteenistus akafistiga pühale Nikolausele. Ühel argipäevadest loeti akafist ka väga austatud Jumalaema “Kiiresti kuulja” ikooni ees. Seda akafistit luges alati piiskop ise.

Rändasin palju mööda külasid ringi. Vahel käisin päevas maha kuni kakskümmend viis kilomeetrit. Rahvas ihkas väga ristimise sakramenti. Ristisin vahel tervete külade kaupa. Mäletan, kuidas kord kutsuti mind Semigorodnjaja raudteejaama. Seal oli üks palgilaadimise brigadir Saša Lõssõi endale maja ehitanud. Söögi ajal tuli sinna üks naine väga sügavate vaimulike küsimustega. Üksikasjad pole enam meeles, aga vestlus oli väga sisukas... Ma sõitsin palju ringi. Ristisin, pidasin palvusi ja vestlesin inimestega... Ükskord ütles keegi mulle justkui muuseas, et võin niimoodi ka kinni kukkuda. Nii juhtuski.

Mind arreteeriti “nõukogudevastase propaganda” eest. Nii juurdlus kui ka kohus on mul hästi meeles. Mäletan ka oma advokaati. See oli rahulik naine, kes minusse hästi suhtus ja tegi palju minu saatuse leevendamiseks. Kahju, et mul pole enam võimalust Vologdasse sõita ja tänada seda naist, kui ta peaks veel elus olema. Mulle määrati karistuseks kümme aastat. See oli paragrahv 58-10 esimene osa. Teine osa nägi ette 25-aastase vanglakaristuse. Mäletan, kuidas mind käeraudu pandi. Küsisin veel kellegi käest, et milleks neid käeraudu tarvis on. Mulle vastati: “Aga järsku te hakkate rahvast õnnistama!”

Nii algas minu elus uus aeg – vangistus. Laagris venis aeg teosammul. Aga ma püüdsin ka seal tööd teha. Etapil olin puutunud kokku kriminaalkorras süüdimõistetutega, kes suhtusid minusse kaastundega ning ütlesid, et vaevalt tuleb mul istuda ära kõik need kümme aastat. Laagris töötasin ma suure isuga. Mäletan, et üksvahe tegime seal kellasid, seejärel aga mööblit. Hakkasin saama Vologdast ja teistest paikadest kirju usklikelt inimestelt. Vahel saadeti ka pakke. Laagris oli ka omapärane “kirikuelu”. Me tähistasime Kristuse Sündimist ja Ülestõusmist.

Uurimise ajal oli uurija tähelepanu köitnud asjaolu, et miskipärast polnud mind sõja ajal mobiliseeritud saksa sõjaväkke – ehk “jäeti tähtsama ülesande jaoks paigale”. Kinnipidamise ajal pöördusin pidevalt oma süüasjas prokuratuuri, et taotleda selle teistkordset läbivaatamist. Lõpuks, peale kolme ja poole aastast vangistust, mind vabastati, ning ma võisin jälle tagasi pöörduda oma pere juurde Tallinna. Huvitav, et kui ma juba oma ennetähtaegset vabastamist ootasin, tuli mul jälle üle elada ootamise kiusatus. Minu asemel vaadati mitu korda läbi teiste kinnipeetavate toimikud...

Peale laagrist vabanemist määrati mind Nõmme Ristija Johannese kirikusse, kus ma teenisin kolmkümmend aastat. Isa Christofor Vink, kelle ajal see kirik ehitati, oli teeninud siin 37 aastat, mina aga teenisin 30.

Rehabiliteeriti mind alles 1988. aasta septembris, kui mult võeti süüdistus kuritöö koosseisu puudumise tõttu.

Ma pole kunagi soovinud saada ülemhingekarjaseks, ent nähes selles teenimises Jumala kutset, võtsin selle vastu ja kannangi nüüd. Kogu minu elu näib mulle olevat selle kutse järgi käimine, mis on toonud mulle suurt rõõmu.

Moskva Patriarhaadi Eesti Őigeusu Kirik
Pikk 64-4, 10133 Tallinn, Eesti

Telefon: +372 641 1301
Faks: +372 641 1302
E-mail: